Miks olla kurb, kui on võimalus olla rõõmus!

Mul oli täna väga huvitav inglise keele tund. Lugesime ja rääkisime ühest sektist, kes elab Ameerika põhja osas ja Kanada lõuna osas oma kinnistest kommuunides ja nad elavad nagu mingi 17 või 18 sajandil. Sõidavad hobustega ja ei kasuta elektrit. Üks põhilisemaid pointe, miks nad seda teevad on see, et raske tööga on nad Jumalale lähedamal, kuna mida rohkem vaba aega, seda rohkem me tegelema mõttetute asjadega, mis viivad meid Jumalast kaugemale. Tunnen, et mina küll ei saa sellele vastu vaielda. Näiteks sellel ajal, kui pesumasin peseb pesu, siis mina ju passin telekat või olen facebookis, harva teen midagi mõttekat.

Ja üks teine mõte ka tänasest inglise keele tunnist, et miks on inimestel vaja teada kõiki uudised ja seda tohutut infot, mis meile iga päev antakse? Kas see muudab kuidagi meid? Minu meelest enamik infost ei mõjuta inimest mitte karva võrdki! Kui uudistest kuulda järjekordset maavärinat kuskil Jaapanis, kus hukkus 10 000 inimest, siis kas tunned, et see sind muudab? Ausalt öeldes mind küll mitte.

Seega, kas see sekt, kes elab "vanas ajas" ja ei tea praeguse maailma muredest tuhkagi ega ei ole kuhjatud üle mõttetust infost, elabki nii imelikult või valesti? Äkki hoopis meie oleme need imelikud?

Inglise keele tundides tasub ikka käia :)

põhja-korea

täna vaatasin dok filmi põgenemine põhja-koreast. Igapäevaselt olen harjunud oma hea eluga ja kuidagi arvan, et kõigil ongi nii hea olla. Aga vahel on hea saada sellist reality checki!! Näha, kuidas inimesed põgenevad oma kodumaalt 7 päeva, praktiliselt söömata ja magamata, riided päeva otsa dzungils käimisest katkised, ise nõrkemas jne. Lõpuks jõudes välja võhivõõrasse kohta, kus nad ei tunne mitte kedagi ja kus peavad alustama oma elu täiesti nullist.

Kui tahta vaadata põnevusfilmi, siis ei pea vahtima mingeid imalaid hollywoodi filme, päris elus on kahjuks sama või veelgi hullemaid põnevusi....

Pühad

oeh.. nüüd on lõpuks tunne, et pühad saavad alata. Eksamid on läbi ja nüüd saab vabalt võtta.

Häid pühi kõigile!

... kuid suurim kink on Jeesuslaps,

kes tõi meil rõõmu ja rahu,

mitte jooksu ega kiirust

jõuluaeg on püha aeg! ...

Mõte

Kui täna Misjonikooris Maarja rääkis oma India kogemusest, kuidas lapsed on seal mitte millegita, siis tuli mulle meelde ükskord telekas nähtu. Seal räägiti ühest maailma vaesemaist ja korrupeerunumast riigist Guinea-Bissaust. Sealse pealinna politseimaja oli põhimõtteliselt vana lagunenud maja kahe ruumiga, kus kõige uuemaks tehinka saavtuseks oli kirjutusmasin, millegi siis pidi ära tegema kõik töö. Politseinikud vajasid hädasti kaasaegsemaid vahendeid, et jõuda jälile narkodiileritele ja teistele. Ja siis mingi hea organisatsioon annetas neile kõik kõige uuema tehinka: arvutid, paljunudsmasinad, skännerid jne. See oli tähtis ja pidulik päev, kui see kõik anti neile politseinikutele üle. Kuid siis saate tegija ütles, et kahjuks see uusim tehinka seisab siiani kastides ning pole lahti võetud, kuna selles majas ei ole sellist elektrisüsteemigi, mis kannataks välja sellist tehinkat. See pani mind mõtlema, et kas ei võiks inimestele anda seda, mida neil tõesti vaja on. Lihtsalt mulle tundub, et aitaja annab tihti abivajajale enda vajaduste järgi, kuid mitte abivajaja vajaduste järgi.

Maa paistab

Vägev on ikka, kui üle 10 000 noore on koos ja rokivad täiega! Ehk siis olin nädalavahetusel Turkus Maata Näkyvissäl. Vaieldamatult mu lemmikum esineja oli Sarah Kelly, aga soomlased rokivad ka ikka täiega. Muideks nägin esimesi maskidega inimesi, kes kaitsesid end sikatauti eest ja tegelt oli ka põhjust. Esimesel õhtul viidi festivalilt 7 inimest haiglasse seagripi tunnustega. Me siis proovisime Tuuliga ka seltskonda sulanduda, nagu pildilit näha. Aga sellest hoolimata sain ma endale mingi haiguse külge, õnneks ei ole see seagripp:)

Minu tänane avastus on šokolaad PERGALE. Vähe veider nimi, aga maitse on tõsti täiega hea ja leedulaste tehtud!! Ma ei oleks arvanudki, et leedukad oskavad maitsvat šokolaadi teha:D