Miks olla kurb, kui on võimalus olla rõõmus!

Mul oli täna väga huvitav inglise keele tund. Lugesime ja rääkisime ühest sektist, kes elab Ameerika põhja osas ja Kanada lõuna osas oma kinnistest kommuunides ja nad elavad nagu mingi 17 või 18 sajandil. Sõidavad hobustega ja ei kasuta elektrit. Üks põhilisemaid pointe, miks nad seda teevad on see, et raske tööga on nad Jumalale lähedamal, kuna mida rohkem vaba aega, seda rohkem me tegelema mõttetute asjadega, mis viivad meid Jumalast kaugemale. Tunnen, et mina küll ei saa sellele vastu vaielda. Näiteks sellel ajal, kui pesumasin peseb pesu, siis mina ju passin telekat või olen facebookis, harva teen midagi mõttekat.

Ja üks teine mõte ka tänasest inglise keele tunnist, et miks on inimestel vaja teada kõiki uudised ja seda tohutut infot, mis meile iga päev antakse? Kas see muudab kuidagi meid? Minu meelest enamik infost ei mõjuta inimest mitte karva võrdki! Kui uudistest kuulda järjekordset maavärinat kuskil Jaapanis, kus hukkus 10 000 inimest, siis kas tunned, et see sind muudab? Ausalt öeldes mind küll mitte.

Seega, kas see sekt, kes elab "vanas ajas" ja ei tea praeguse maailma muredest tuhkagi ega ei ole kuhjatud üle mõttetust infost, elabki nii imelikult või valesti? Äkki hoopis meie oleme need imelikud?

Inglise keele tundides tasub ikka käia :)

põhja-korea

täna vaatasin dok filmi põgenemine põhja-koreast. Igapäevaselt olen harjunud oma hea eluga ja kuidagi arvan, et kõigil ongi nii hea olla. Aga vahel on hea saada sellist reality checki!! Näha, kuidas inimesed põgenevad oma kodumaalt 7 päeva, praktiliselt söömata ja magamata, riided päeva otsa dzungils käimisest katkised, ise nõrkemas jne. Lõpuks jõudes välja võhivõõrasse kohta, kus nad ei tunne mitte kedagi ja kus peavad alustama oma elu täiesti nullist.

Kui tahta vaadata põnevusfilmi, siis ei pea vahtima mingeid imalaid hollywoodi filme, päris elus on kahjuks sama või veelgi hullemaid põnevusi....