Mõte

Kui täna Misjonikooris Maarja rääkis oma India kogemusest, kuidas lapsed on seal mitte millegita, siis tuli mulle meelde ükskord telekas nähtu. Seal räägiti ühest maailma vaesemaist ja korrupeerunumast riigist Guinea-Bissaust. Sealse pealinna politseimaja oli põhimõtteliselt vana lagunenud maja kahe ruumiga, kus kõige uuemaks tehinka saavtuseks oli kirjutusmasin, millegi siis pidi ära tegema kõik töö. Politseinikud vajasid hädasti kaasaegsemaid vahendeid, et jõuda jälile narkodiileritele ja teistele. Ja siis mingi hea organisatsioon annetas neile kõik kõige uuema tehinka: arvutid, paljunudsmasinad, skännerid jne. See oli tähtis ja pidulik päev, kui see kõik anti neile politseinikutele üle. Kuid siis saate tegija ütles, et kahjuks see uusim tehinka seisab siiani kastides ning pole lahti võetud, kuna selles majas ei ole sellist elektrisüsteemigi, mis kannataks välja sellist tehinkat. See pani mind mõtlema, et kas ei võiks inimestele anda seda, mida neil tõesti vaja on. Lihtsalt mulle tundub, et aitaja annab tihti abivajajale enda vajaduste järgi, kuid mitte abivajaja vajaduste järgi.